Hei sõbrad....
Kas saab olla veel rohkem segaduses kui mina???
Ma ei teagi mis toimub.
Täna oli väga tore päev.Küll üllatavalt megapalav kuid see ei ole ju maailmalõpp ,võtsin kiiresti midagi ette ja läksin ujuma,vesi oli täitsa ujutav.Siis suundusin linna,linna kõige kuumemale üritusele noortekale.
Okei,hetkel juhtus minuga midagi....ma ei teagi mis.Kirjutan rahulikult ja siis ühtäkki valdab mind selline imelik ja kusjuures väga imelik tunne,tahaks joosta joosta joosta.Hoian ennast kinni ,sest kuhu mul siin ikka joosta ,vastu puid pole eriti meeldiv......
Niii elan selle imeliku tundega edasi ja kriblan siia veitsa.
Jällegi palju lisatarkust ja jumala armu ajujuurtesse juurde andev noortekas lõppes...suundusin Tammsaare parki,Anetti jätsi putka juurde.Ootasin Joonat ja Ottot,seejärel läksime ostsime kõhtutäitva eine Hessburgerist ja edasi ei mäleta.Järgmisena istusime Anette.P autosse ja sõitsime Saue poole,Andu juures oli väike olemine.Mängisime jalkas,kas just mina aga siiski olin väga tubli!!!:)
Nüüd tuleb see kõige kõige diibim osa,Seidi jutt pani mu niimoodi mõtlema nagu mitteükski teine jutt kunagi üldse,peale mu päästmis otsuse!!!!
Kas ma olen tõesti õiges kohas,kas minust hoolitakse nii nagu näib ,kas minu pärast palvetatakse kui vaja.See kõlab küll egoistlikult kuid siiski see on oluline  ...
MA ARMASTAN JUMALAT!!!!