Miks on üks hetk kõik nii hästi ja teine juba nutune?Miks me muutume oma kõige parimte sõpradega kaugeks?Miks peab nii raske olema?
Ainus vastus mis mul sellele on ,et Jumal paneb meie teele raskusi mis tuleb ülteda ja mis teebgi meid tugevaks.
Eile oli oodata toredat jaanipäeva mis ei kukkunud küll nii välja.Oli tülitsemist ,nutmist ja enneolematut tühjuse tunnet.Jalutasin üksi selle inimtühja küla peal ,kus kõik magasid välja eilset  23.kuupäeva pohmakat.Laulsin omatte....ja palvetasin.
Ma tean ,et isegi kui kedagi polnud võis minust jääda mõnele inimesele ikkagi selline tobe arvamus,kuid mul täiega ükskõik ,sest mul oli tol hetkel päeva kõige parem tunne.
Kui on lahkarvamusi kas siis ei oleks parem eraldi olla mõnda aega?Kas teised peavad seda koguaeg kuulma kuidas kaks inimest tülitsevad?
Sinnamaani kus laagri rong peatus oli kõik ilus ,sinnamaani kus me emapsi ja issiga koju läksime oli kõik ilus ,mõtelsin ,et see peabgi nii jääma.Aga juba täna ma pettusin.

Ma ei taha olla kurb!Tahan olla õnnelik isegi kui on väga palju halba ühel hetkel.Niisiis ,et oma tuju tõsta räägin teile lastelaagrist.
Andu ja mina olime grupijuhid ja muidugi parimad.....:)
Laagrit võiks kirjelada ,aga kuna mu näpud on nii väsinud siis ütlen lühidalt ,et see oli lihtsalt nii mõtlemapanev ,täis emotsioone ,väiksed lapsed on küll üle visanud kui nad on ka maailma kõige armsamad,JUMAL OLI NIIINIII KOHAL!
Tahan tänada kõiki kes selle laagri nii toredaks tegid!Eriti kaas grupijuhti ja oma grupi põnne:D
Homme on minek noortekale ja sealt juba Sauele ,kus saab vahva omlema.Kavatsen homme kaua üleval olla ja nautsida kvaliteet aega!
God bless you!