Esimese rea jätsin selleks ,et näidata kui kahju mul on ,et ma pole ennast võtnud kokku ja kirjutanud enda tegemistest.Aga nagu tookord öeldud siis ma pean seda eelkõige endale.
Vahepeal on minuga juhtunun üprisgi kummalisi asju.Mis on mind teinud õnnlikumaks,targemaks ja arusaavamaks.
Olen mõistnud,et mul ei ole mõtet maha jätta endast jälge milline ma olen.Ma loodan ,et inimsed teavad mind kui rõmmsameelset tüdrkud.See on hea...
Leitsin vist endale lähituleviku ja moto,,me kõik muutume iga minutiga,iga sekundiga''.
Ja nii see ongi minupuhul.Olen hoopishoopis teistsugune kui olin umbes 4 kuud tagasi.Kui minu elus tuli teha järgmine samm ja see kõige parem samm.Võtsin vastu Jumala,astusin Oleviste kogudusse.
Olen muutunud lihtsalt nii ja nii ja nii palju.Loodan,et siis paremuse poole.Endale mu iseloom meeldib sellisena milline ta hetkel on.Olen märgatavalt...võibolla ainult endale märagatavalt targemaks saanud,täiskasvanulikumaks muutunud,võtan inimesi nii nagu nemad on loodud....usaldan,
võtan aega enda jaoks...loen raamatuid,käin jalutamas,olen mõisnud kui silmipimestavalt ilus on sügis.
Ma olen hakanud mõtlema ,et ma olen leidnud koha kuhu ma kuulun,ma ei kuulu inimeste sekka kellel on pidevalt kiire,inimesed kes on nii välimuselt kui ka sisemuselt võltsid....ehk siis enne kui sain kritlaseks polnud ma mitte kuidagi kellegile eeskujuks,ei pakkunud istet vanematele inimestele bussis ja olin isekas.Ma armastan oma sõpru.Oma uusi sõpru kes mind on muutnud selliseks nagu ma olen.Eelkõige ma armastan oma vanemaid ja Jumalat kes on kogu selle aja mu kõrval seisnud.
See nädal on paegi läbi saamas...mu vaheaeg oli tõsiselt kvaliteet aeg.Käisin Tartus....oma eelmistes postitustes olen ma rääkinud üksikult kõik asjad läbi mida ma täpsemalt tegin,et ikka kõik teada saaksid aga enam ma seda ei tee.Teadge vaid seda ,et ma armastan oma sõpru...nendega on fantastiline aega veeta ja see vaheaeg ja üldsegi see veerand on olnud väsitav kuid maailma parim ...sest see oli mu esimene vaheaeg kus ma veetsin aega oma kristlastest sõpradega ja see oli heaheahea,ja Jumalaga.
Ma ei tahtnud selle jutuga öelda mittekuidagi ,et ma igatse oma nelja head sõbrannad.Aga olen märganud ,et me ei ürita selle nimel ,et saada kokku ja näha üksteist.Kurb.
I love God!
No comments:
Post a Comment